Lümfiteraapia olemus
Raili Raik
Age Kristel Kartau
Inimesed, kes on hädas tursetega, võivad saada abi lümfiterapeudi käest. Lümfimassaaž on väga õrn, aeglane, rütmiline massaažiliik, mis arvestab lümfisüsteemi anatoomiat ja füsioloogiat. Tõsine turse nõuab aga ka sidumist ja võimlemist.
Lümfimassaaži algkursusel omandatud võtetega saab aidata lihtsamate tursete – näiteks haamriga näpu pihta löömise või hüppeliigese väljaväänamise järgse paisetuse – puhul. Kauaaegse turse, elevantsuse või vähioperatsiooni järgse patoloogilise lümfödeemi puhul tuleb aga üles otsida litsentseeritud lümfiterapeut, kelle kontaktandmeid võib leida www.massaaziliit.ee. Kompleksne füüsikaline turseravi (KPE – Komplexe Physikalische Entstauungstherapie) koosneb manuaalsest lümfidrenaažist (MLD) ehk lümfimassaažist, kompressioonravist ehk tursunud jäsemete sidumisest ning liikumisravist kompressioonsideme sees.
On hämmastav, et lümfisüsteem avastati tõesti alles nii hiljuti, kui seda tõepoolest tehti – esimese arvestatava lümfianatoomia õpikuga alles 1932. aastal – sest LOOGILISELT oleks pidanud suutma selle olemasolu ennustada mitte ainult iga arst, vaid lausa igaüks, kes on endale kuskile sisse lõiganud ja verejooksu tähele pannud.
Pole vist olemas mitte ühtegi koolilast ega mitte ühtegi täiskasvanud, kes ei teaks, et meie kehas voolab VÄHEMALT KAHTE ERINEVAT TÜÜPI VERD. Üks, mida me nimetame arteriaalseks, on helepunane ja VEDEL, teine, mida me nimetame venoosseks, on tumepunane ning PAKS nagu lima.
Me teame, et hele, ergas ja elujõuline, vedel arteriaalne veri sööstab suure hoo ja survega südamest mööda aorti välja keha perifeeria suunas, et tuua lihastesse ning kõikjale mujale tööks tarvilikke toitaineid, vett ja hapnikku. Ning kõikjalt tööd teinud äärealadelt, nii nahast kui lihastest-luudest-liigestest, nii sõrme kui varba otsast, nii põlvest kui küünarnukist, nii kõhult kui seljalt pumbatakse mööda klappidega kambrikesteks jagatud veene gravitatsioonijõule vastupidises suunas keha keskpunkti poole tagasi paksu, väsinud, tumedat venoosset verd. Veeniveri on kurnatud – tõesti, nagu oleks teda läbi sõela valatud, on temas vererakkude sisaldus hoopis suurem ja veesisaldus väiksem kui enne, kui seesama veri alles töötegijate poole suundus.
Ning imekspandav asjaolu on see, et vereringe on KINNINE ringvoolusüsteem: seesama veri, mis keskpunktist äärealale tormas, tuleb väsinuna ja kurnatuna keskele tagasi, et UUESTI erksa ja vedelana järgmisele ringile söösta.
Me oleme kõik õppinud, et oma heleda värvi saab veri enne uuele ringile minekut tagasi kopsudes hapnikuga rikastudes ja süsihappegaasist vabanedes. Ent KUS JA KUIDAS saab veri tagasi OMA VOOLAVUSE JA VEDELUSE?
See ongi küsimus, millele vastaja peab loogilise oletusena välja pakkuma veel ühe LISASÜSTEEMI, ühe vedelikutranspordi POOLRINGI süsteemi olemasolu, mille ülesandeks oleks sõelast läbivoolanud vee tagasitõstmine gravitatsioonijõule vastupidises suunas nii kõrgele, et ta saaks kinnisesse vereringesse tagasi südamest ja kopsudest juba kõrgemal, et ühendatud anumate seaduse järgi aidata kaasa südamest ja kopsudest läbikäiva vere piisava erksuse tekitamisele.
Ja tõepoolest – see POOLRING on olemas, ta algus on ebamäärane ja hajali, kõikjal, kus veri peab varustama töödtegevaid organeid, ent LÕPPJAAM, terminus, on väga konkreetne, selge ja kindel punkt, nn. veeninurk, kaela ühinemiskohas kerega, pisut allpool, sügavamal sellest kohast, kus peapöörajalihas kinnitub rangluu ja rinnaku külge. Ning see, meie sisemise kanalisatsioonikaevu äravoolukoht, on see üks ja kindel punkt, kust lümfimassaažiprotseduur alati pihta hakkab – nii naljakas kui ka patsiendile ei tunduks, miks äralöödud varba puhul massöör oma käed kõigepealt lõua alla sätib!
Et lümfisüsteemi poolring on meie keha vedelike tagasivoolusüsteem, äravoolusüsteem, midagi kanalisatsiooni, „solgitorustiku“ taolist, on ilmselge, et selles liikuvat vedelikku poleks turvaline taaskasutusele võtta, kui ta ei voolaks läbi teatud filtrite, „reoveepuhastusjaamade“. Sellisteks puhastusjaamadeks on meie kehas lümfisõlmed. Need paiknevad jäsemetel suuremate liigeste painutuspindadel, eriti suurte kogumikena jäsemete kerega ühinemise piirkonnas, kaela külgedel, kuklas. ning samuti kehaõõnsuste sisepinnal selgroo läheduses, siseelundite taga. Inimesel on umbes 600-700 lümfisõlme, mis paiknevad enamasti rühmiti.. Nende läbimõõt on 0,3cm – 3cm, kujult on nad ovaalsed, ümmargused või neerukujulised. Lisaks filtreerimisele on lümfisõlmede ülesanne ka lümfivedeliku rikastamine kaitserakkudega, mis oleksid suutelised kehale kahjulikke sissetungijaid ära tundma ja hävitama.
Lümfisõlmedest veeninurga suunas viivad puhastatud ja kaitsejõulist lümfivedelikku suured lümfisooned, mida nimetatakse lümfitüvedeks ja -juhadeks. Kuni lümfisõlmedeni toovad alles puhastamist ootavat „reovett“ kollektorsooned, mis koguvad endasse kokku loendamatutest prekollektorite harusoontest saabuva jääkaineterohke vedeliku. Ning prekollektoritele eelnevalt tegutsevad pea kõikjal meie kehas „kanalisatsioonikaevudena“ lümfikapillaarid, mille ühestainsast rakukihist koosnevad imeõhukesed seinad on võimelised laialt avanema, et „neelata“ kõiksuguseid suure-molekulaarseid aineid (jääkaineid, toitaineid, võõrkehi, lagunenud rakke ja põletikusaadusi).
Sel ajal kui verekapillaaride läbimõõt on 5–8µm ja seinte paksus 0,5-1µm, on lümfikapillaarid märgatavale laiema läbimõõduga 30–50µm, vahel arvatavasti isegi kuni 100µm, aga oluliselt õhemate seintega 0,1–0,2µm. Lümfikapillaaride siserõhk 1–5mmHg on peaaegu olematu, seepärast hoiavad neid imeõrnu struktuure ümberkaudsete kudede surve all kokkuvarisemise eest ümbritsevasse koesse kinnitunud ankurfilamendid, mille jämedus on 50-100nm (1µm=1000nm).
Meie tavapärane ettekujutus keha varustamisest – et veri viib kehasse laiali hapnikku ja toitaineid ning toob tagasi süsihappegaasi ja jääkaineid – on selles mõttes ekslik, et otse verekapillaaridesse pääsevad kudedes toimuva mikrotsirkulatsiooni käigus tagasi jääkainetest ainult need, mis on vesilahustuvad ja väikemolekulaarsed. Verekapillaaride seinte vastuvõtuvõime lihtsalt ei luba muud, seega nimetatakse kõike vähegi suuremat, mis peab keha ainevahetuses ühest punktist teise liigutatud saama, „lümfikohustuslikeks aineteks“.
Kõik lümfikohustuslikud ained, sh ka seedesüsteemist imenduvad toitained, peavad läbi käima lümfisõlmede turvakontrollist ja filtritest, ning pääsevad ühtsesse vereringesse alles kaela juures veeninurga kaudu. Seepärast ongi muidu värvitul lümfivedelikul ühes kohas kehas silmnähtav värv: soolestikku ümbritsevatest lümfikapillaaridest ja lümfisõlmedest jõuavad meie kere keskpaigas selgroo eespinnal, vasaku ja parema nimmetüve ühinemiskohas ja rinnajuha alguspiirkonnas sooltetüve kaudu lümfiringesse seedesüsteemis imendunud rasvamolekulid, mis värvivad lümfivedeliku piimjalt valgeks. Rinnajuha laiendit selles kohas nimetataksegi piimandimahutiks. Ajalooliselt oli see esimene lümfisüsteemi osa, mis kirurgiliselt avastati.
Kuna lümfiringe peab suutma vedelikku tõsta vastupidiselt gravitatsioonijõule, nagu seda teeb ka vereringe venoosne pool, on alates kollektorsoontest kõigis suuremates lümfisoontes olemas samalaadsed klapid nagu veenideski. Kahe klapi vahele jäävat lümfisoone lõiku nimetatakse angioniks. Selle pikkuseks on 3–15mm. Arvatakse, et täiskasvanud inimesel on kokku 10000-15000 lümfangioni.
Lümfisoone sein koosneb 3-st kihist nagu veenidelgi ja sisaldab kokkutõmbumisvõimelist seinamuskulatuuri. Angionid tõmbuvad rahulolekus vaheldumisi ka iseenesest kokku, seda nimetatakse angiomotoorikaks. Keskmine kontraktsioonide sagedus on 8–12 korda minutis. Maksimaalne soonesisene rõhk, mis angiomotoorikat põhjustab, on 8 mmHg, suurem rõhu tõus viib sageduse vähenemiseni.
Lümfangionite kokkutõmbeid soodustab parasümpaatiline innervatsioon, inimese puhkuse, rahulolu, heaolutunne. Sümpaatiline impulss – valu, viha, hirm, ärritus – aga tekitab lümfisoonte spasmi, peatades lümfivoolu. Välistest teguritest kasutab lümfisüsteem vedeliku edasipumpamise abistamiseks ära kõiki kehas toimuvaid rütmilisi kokkutõmbeid: lihaste liikumist, soolestiku peristaltikat, hingamist, isegi veresoonte pulsirütmi. See on ka koht, kus manuaalne lümfidrenaaž saab hättajäänud lümfisüsteemile appi tulla.
Lümfimassaaž koosneb ainult neljast põhivõttest ning nende mitmesugustest variatsioonidest ja kombinatsioonidest vastavalt käsitletava piirkonna anatoomilisele ehitusele ja antud turse liigile. Lümfimassaaži kõige universaalsem võte on „seisev ring“, mille erinevate variantidega avatakse nii lümfisõlmi kui liigutatakse lümfivedelikku mööda sooni. Seisva ringi põhimõtteks on see, et lümfisoonte pumpamisvõime soodustamiseks tuleb neid venitada vaheldumisi nii piki kui ristisuunas, surve- ja nullfaasi vaheldumine annab vedelikule soovitud voolusuuna ning lümfisüsteemi angiomotoorika omarütm on umbes 2-sekundilise intervalliga. Kõik ülejäänud põhivõtted (pumpav, loov ja keerav võte) järgivad neidsamu põhimõtteid, kuid on sobivad vaid teatud kehapiirkondade lümfisoonte töö soodustamiseks. Lümfiteraapia võtted tihkenenud valguliste ödeemide jaoks varieerivad samu põhivõtteid teadmisega, et vedelikust paksemat ollust – umbes mee või margariini konsistentsiga ainet – saab liigutada veel hoopis aeglasemalt ja lühemate vahemaade kaupa.
Lümfimassaaži seanss ehitatakse üles lümfivedeliku voolamisele vastupidises järjekorras, arvestades iga liigutuse puhul rangelt lümfivedeliku vajalikku voolusuunda. Kuna kõige peenemates lümfisoontes – lümfikapillaarides ja prekollektorites – veel klappe pole, mis neid angioniteks jaotaksid ja voolusuunda anatoomiliselt kindlaks määraksid, on võimalik just kõige pindmiste, pisemate, nahaaluste soonte võrgustiku kaudu tursevedelikku ümber suunata tervetesse lümfisõlmedesse ka siis, kui mõned lümfisõlmed kuskil kehaosas on hävinud või kahjustatud, näiteks vähioperatsiooni käigus välja lõigatud või kiiritatud. Seepärast on lümfimassaaži tegemisel väga oluline mitte ainult terve inimese anatoomia tundmine, vaid ka anamnees ja varasemate meditsiiniliste sekkumiste arvestamine raviplaani ülesehitamisel.
Lümfimassaaž algab alati veeninurga ja kaela lümfisõlmede avamisest koos uitnärvi mõjustamisega, et sundida parasümpaatilist innervatsiooni lümfisüsteemi tööd käivitama seestpoolt. Erandjuhtudel, kui kaela külgmised lümfisõlmed on hävinud, peavad neid asendama kuklaalused lümfisõlmed, kuid veeninurk ja uitnärv tuleb siiski ettevaatlikult tööle saada. See kaelapiirkonna mõjutamine kuulub MLD protseduuri algusesse sõltumata sellest, kas turse on käel või jalal või üle terve keha. Alles järgmise võttekäigu juures tekib sisse vahe – käeturse puhul tuleb hakata avama kaenlaaluseid lümfisõlmi, jalaturse puhul niude- ja kubemelümfisõlmi.
Alles pärast lümfisõlmede avamist tohib hakata tursevedelikku neile peale suunama – käe puhul siis mööda õlavart, jala puhul mööda reit. Jäsemete puhul tuleb arvestada kehaosa jaotumisega ilmseteks lõikudeks liigeste kohtadel. Et suuremad liigesed nagu põlv, küünarnukk, ranne ja hüppeliiges peidavad oma pehmetes õnarustes samuti lümfisõlmi, mis filtreerivad distaalsemate kehaosade koevedelikke, tuleb seda arvestada ka võttetehniliselt.
Kõige viimasena jõutakse lümfimassaaži võtetega sõrmede ja varvaste juurde, ning kui inimene tuleb lümfiterapeudi juurde väga problemaatilise, tihke ja grotesksete vormimuutustega III staadiumi lümfödeemiga – mida tavaliselt kutsutakse elevantsuseks – võib terapeudil kuluda mitmeid ja mitmeid MLD seansse ja sidumisi – mitu päeva või isegi nädalat – enne kui ta üldse esimest korda sõrmedeni/varvasteni jõuab.
Kompleksse füüsikalise turseravi juurde kuulub kindlasti ka sidumine. MLD mõju lümfivoolu kiirenemisele (ca 10–12korda) kestab vaid paar tundi, seejärel hakkab MLD abil ärasuunatud vedelik uuesti kogunema rakkudevahelisse ruumi. Isegi kui lümfimassaaži seansi käigus suudeti tursunud jäseme ümbermõõtu vähendada, on ilma kompressioonsidemeta see järgmise päeva seansiks uuesti oma endisele tasemele jõudnud.
Sidumist tuleb alustada sõrmede/varvaste otstest. Sõrmed peavad olema seotud tugevamini kui käelaba, käelaba tugevamini kui küünarvars ning küünarvars tugevamini kui õlavars. Ka küünarvarre ja õlavarre peal peab iga distaalsem sidemekeerd olema pisut tugevam kui proksimaalsem keerd, nii et kompressioonsideme surve väheneks ühtlaselt ülespoole liikudes. Üleval õla juures peaks kompressiooni tugevus olema umbes 60% all käelaba ja sõrmede juures avaldavast survest. Side kinnitatakse lõpuks ümber kehatüve ilma mingi märkimisväärse surveta, et mitte takistada oluliste lümfisõlmede tööd.
Sideme ülesandeks on hoida kudesid turse tagasitekkimise eest ja ühtlasi pideva survemõjutuse abil vedeldada tihkete valguliste tursete ödeemikonsistentsi. Mida suurem on sideme rõhk ja seeläbi rakkudevahelise ruumi rõhk, seda paremini soodustab side vedeliku tagasiimendumist ja sellega turse vähenemist. Samas ei tohi kompressioonsideme rõhk ka väga suureks minna, sest üle 30mmHg surve surub kinni väikesed verekapillaarid ning halvendab naha ja kudede verevarustust, mis annab end tunda survevaludena.
Sidumise ajal tohivad sõrmede ja varvaste otsad verevarustuse häirest pisut sinakaks tõmbuda – oluline on, et sideme sees liikumise käigus nende verevarustus nii palju paraneks, et nad omandavad taas normaalse nahatooni. Surve peab olema paras, et see võimaldaks sidet kanda kogu päeva jooksul kõikide tööde ja tegemiste juures. Seotud piirkonna verevarustuse käigushoidmiseks ning ka lümfisoonte angiomotoorika soodustamiseks lihas-liigespumba kaudu on hädavajalik tursunud jäsemega teha regulaarset võimlemist kompressioonsideme sees.
Side, mis rahulolekus patsienti üldse ei koorma, on tehtud liiga lõdvalt. Side, mis liikumise puhul ka ebamugav on, või isegi valusid tekitab, on tehtud liiga tugevalt. Ööseks, magamise ajaks võetakse surveside ära, sest enamasti asendis, kus käsi/jalg on tõstetud kehaga samale tasemele, gravitatsioonijõu mõjul olulist turse taastekkimise ohtu ei ole. Side tuleb uuesti peale siduda hommikul tõustes. Need, kellel siiski ka magades turse suureneb, peaksid ööseks tegema lõdvema survega öösideme, mis ei häiriks unerahu.
Et kompressioonside tõstab tavaliselt nahatemperatuuri umbes 6 kraadi ulatuses, survesukad umbes 3 kraadi ulatuses, ning soojus suurendab vedeliku väljumist verekapillaaridest kudedesse, siis tursepatsiendid peaksid vältima päikese käes viibimist, samuti näiteks põrandakütet, rääkimata saunast või soojast vannist ning eelistama varju ja jahedaid kohti. Side imab naharasu, mistõttu turses jäseme marrasknahk võib hakata kestendama ja muutuda tundlikuks nahainfektsioonide, näiteks erüsiipli suhtes. Seepärast peaks seotava jäseme nahka väga hoolikalt süstemaatiliselt kreemitama, soovitatavalt õhtuti pärast sideme ära võtmist ja vahetult enne magamaminekut.
Age Kristel Kartau
Inimesed, kes on hädas tursetega, võivad saada abi lümfiterapeudi käest. Lümfimassaaž on väga õrn, aeglane, rütmiline massaažiliik, mis arvestab lümfisüsteemi anatoomiat ja füsioloogiat. Tõsine turse nõuab aga ka sidumist ja võimlemist.
Lümfimassaaži algkursusel omandatud võtetega saab aidata lihtsamate tursete – näiteks haamriga näpu pihta löömise või hüppeliigese väljaväänamise järgse paisetuse – puhul. Kauaaegse turse, elevantsuse või vähioperatsiooni järgse patoloogilise lümfödeemi puhul tuleb aga üles otsida litsentseeritud lümfiterapeut, kelle kontaktandmeid võib leida www.massaaziliit.ee. Kompleksne füüsikaline turseravi (KPE – Komplexe Physikalische Entstauungstherapie) koosneb manuaalsest lümfidrenaažist (MLD) ehk lümfimassaažist, kompressioonravist ehk tursunud jäsemete sidumisest ning liikumisravist kompressioonsideme sees.
On hämmastav, et lümfisüsteem avastati tõesti alles nii hiljuti, kui seda tõepoolest tehti – esimese arvestatava lümfianatoomia õpikuga alles 1932. aastal – sest LOOGILISELT oleks pidanud suutma selle olemasolu ennustada mitte ainult iga arst, vaid lausa igaüks, kes on endale kuskile sisse lõiganud ja verejooksu tähele pannud.
Pole vist olemas mitte ühtegi koolilast ega mitte ühtegi täiskasvanud, kes ei teaks, et meie kehas voolab VÄHEMALT KAHTE ERINEVAT TÜÜPI VERD. Üks, mida me nimetame arteriaalseks, on helepunane ja VEDEL, teine, mida me nimetame venoosseks, on tumepunane ning PAKS nagu lima.
Me teame, et hele, ergas ja elujõuline, vedel arteriaalne veri sööstab suure hoo ja survega südamest mööda aorti välja keha perifeeria suunas, et tuua lihastesse ning kõikjale mujale tööks tarvilikke toitaineid, vett ja hapnikku. Ning kõikjalt tööd teinud äärealadelt, nii nahast kui lihastest-luudest-liigestest, nii sõrme kui varba otsast, nii põlvest kui küünarnukist, nii kõhult kui seljalt pumbatakse mööda klappidega kambrikesteks jagatud veene gravitatsioonijõule vastupidises suunas keha keskpunkti poole tagasi paksu, väsinud, tumedat venoosset verd. Veeniveri on kurnatud – tõesti, nagu oleks teda läbi sõela valatud, on temas vererakkude sisaldus hoopis suurem ja veesisaldus väiksem kui enne, kui seesama veri alles töötegijate poole suundus.
Ning imekspandav asjaolu on see, et vereringe on KINNINE ringvoolusüsteem: seesama veri, mis keskpunktist äärealale tormas, tuleb väsinuna ja kurnatuna keskele tagasi, et UUESTI erksa ja vedelana järgmisele ringile söösta.
Me oleme kõik õppinud, et oma heleda värvi saab veri enne uuele ringile minekut tagasi kopsudes hapnikuga rikastudes ja süsihappegaasist vabanedes. Ent KUS JA KUIDAS saab veri tagasi OMA VOOLAVUSE JA VEDELUSE?
See ongi küsimus, millele vastaja peab loogilise oletusena välja pakkuma veel ühe LISASÜSTEEMI, ühe vedelikutranspordi POOLRINGI süsteemi olemasolu, mille ülesandeks oleks sõelast läbivoolanud vee tagasitõstmine gravitatsioonijõule vastupidises suunas nii kõrgele, et ta saaks kinnisesse vereringesse tagasi südamest ja kopsudest juba kõrgemal, et ühendatud anumate seaduse järgi aidata kaasa südamest ja kopsudest läbikäiva vere piisava erksuse tekitamisele.
Ja tõepoolest – see POOLRING on olemas, ta algus on ebamäärane ja hajali, kõikjal, kus veri peab varustama töödtegevaid organeid, ent LÕPPJAAM, terminus, on väga konkreetne, selge ja kindel punkt, nn. veeninurk, kaela ühinemiskohas kerega, pisut allpool, sügavamal sellest kohast, kus peapöörajalihas kinnitub rangluu ja rinnaku külge. Ning see, meie sisemise kanalisatsioonikaevu äravoolukoht, on see üks ja kindel punkt, kust lümfimassaažiprotseduur alati pihta hakkab – nii naljakas kui ka patsiendile ei tunduks, miks äralöödud varba puhul massöör oma käed kõigepealt lõua alla sätib!
Et lümfisüsteemi poolring on meie keha vedelike tagasivoolusüsteem, äravoolusüsteem, midagi kanalisatsiooni, „solgitorustiku“ taolist, on ilmselge, et selles liikuvat vedelikku poleks turvaline taaskasutusele võtta, kui ta ei voolaks läbi teatud filtrite, „reoveepuhastusjaamade“. Sellisteks puhastusjaamadeks on meie kehas lümfisõlmed. Need paiknevad jäsemetel suuremate liigeste painutuspindadel, eriti suurte kogumikena jäsemete kerega ühinemise piirkonnas, kaela külgedel, kuklas. ning samuti kehaõõnsuste sisepinnal selgroo läheduses, siseelundite taga. Inimesel on umbes 600-700 lümfisõlme, mis paiknevad enamasti rühmiti.. Nende läbimõõt on 0,3cm – 3cm, kujult on nad ovaalsed, ümmargused või neerukujulised. Lisaks filtreerimisele on lümfisõlmede ülesanne ka lümfivedeliku rikastamine kaitserakkudega, mis oleksid suutelised kehale kahjulikke sissetungijaid ära tundma ja hävitama.
Lümfisõlmedest veeninurga suunas viivad puhastatud ja kaitsejõulist lümfivedelikku suured lümfisooned, mida nimetatakse lümfitüvedeks ja -juhadeks. Kuni lümfisõlmedeni toovad alles puhastamist ootavat „reovett“ kollektorsooned, mis koguvad endasse kokku loendamatutest prekollektorite harusoontest saabuva jääkaineterohke vedeliku. Ning prekollektoritele eelnevalt tegutsevad pea kõikjal meie kehas „kanalisatsioonikaevudena“ lümfikapillaarid, mille ühestainsast rakukihist koosnevad imeõhukesed seinad on võimelised laialt avanema, et „neelata“ kõiksuguseid suure-molekulaarseid aineid (jääkaineid, toitaineid, võõrkehi, lagunenud rakke ja põletikusaadusi).
Sel ajal kui verekapillaaride läbimõõt on 5–8µm ja seinte paksus 0,5-1µm, on lümfikapillaarid märgatavale laiema läbimõõduga 30–50µm, vahel arvatavasti isegi kuni 100µm, aga oluliselt õhemate seintega 0,1–0,2µm. Lümfikapillaaride siserõhk 1–5mmHg on peaaegu olematu, seepärast hoiavad neid imeõrnu struktuure ümberkaudsete kudede surve all kokkuvarisemise eest ümbritsevasse koesse kinnitunud ankurfilamendid, mille jämedus on 50-100nm (1µm=1000nm).
Meie tavapärane ettekujutus keha varustamisest – et veri viib kehasse laiali hapnikku ja toitaineid ning toob tagasi süsihappegaasi ja jääkaineid – on selles mõttes ekslik, et otse verekapillaaridesse pääsevad kudedes toimuva mikrotsirkulatsiooni käigus tagasi jääkainetest ainult need, mis on vesilahustuvad ja väikemolekulaarsed. Verekapillaaride seinte vastuvõtuvõime lihtsalt ei luba muud, seega nimetatakse kõike vähegi suuremat, mis peab keha ainevahetuses ühest punktist teise liigutatud saama, „lümfikohustuslikeks aineteks“.
Kõik lümfikohustuslikud ained, sh ka seedesüsteemist imenduvad toitained, peavad läbi käima lümfisõlmede turvakontrollist ja filtritest, ning pääsevad ühtsesse vereringesse alles kaela juures veeninurga kaudu. Seepärast ongi muidu värvitul lümfivedelikul ühes kohas kehas silmnähtav värv: soolestikku ümbritsevatest lümfikapillaaridest ja lümfisõlmedest jõuavad meie kere keskpaigas selgroo eespinnal, vasaku ja parema nimmetüve ühinemiskohas ja rinnajuha alguspiirkonnas sooltetüve kaudu lümfiringesse seedesüsteemis imendunud rasvamolekulid, mis värvivad lümfivedeliku piimjalt valgeks. Rinnajuha laiendit selles kohas nimetataksegi piimandimahutiks. Ajalooliselt oli see esimene lümfisüsteemi osa, mis kirurgiliselt avastati.
Kuna lümfiringe peab suutma vedelikku tõsta vastupidiselt gravitatsioonijõule, nagu seda teeb ka vereringe venoosne pool, on alates kollektorsoontest kõigis suuremates lümfisoontes olemas samalaadsed klapid nagu veenideski. Kahe klapi vahele jäävat lümfisoone lõiku nimetatakse angioniks. Selle pikkuseks on 3–15mm. Arvatakse, et täiskasvanud inimesel on kokku 10000-15000 lümfangioni.
Lümfisoone sein koosneb 3-st kihist nagu veenidelgi ja sisaldab kokkutõmbumisvõimelist seinamuskulatuuri. Angionid tõmbuvad rahulolekus vaheldumisi ka iseenesest kokku, seda nimetatakse angiomotoorikaks. Keskmine kontraktsioonide sagedus on 8–12 korda minutis. Maksimaalne soonesisene rõhk, mis angiomotoorikat põhjustab, on 8 mmHg, suurem rõhu tõus viib sageduse vähenemiseni.
Lümfangionite kokkutõmbeid soodustab parasümpaatiline innervatsioon, inimese puhkuse, rahulolu, heaolutunne. Sümpaatiline impulss – valu, viha, hirm, ärritus – aga tekitab lümfisoonte spasmi, peatades lümfivoolu. Välistest teguritest kasutab lümfisüsteem vedeliku edasipumpamise abistamiseks ära kõiki kehas toimuvaid rütmilisi kokkutõmbeid: lihaste liikumist, soolestiku peristaltikat, hingamist, isegi veresoonte pulsirütmi. See on ka koht, kus manuaalne lümfidrenaaž saab hättajäänud lümfisüsteemile appi tulla.
Lümfimassaaž koosneb ainult neljast põhivõttest ning nende mitmesugustest variatsioonidest ja kombinatsioonidest vastavalt käsitletava piirkonna anatoomilisele ehitusele ja antud turse liigile. Lümfimassaaži kõige universaalsem võte on „seisev ring“, mille erinevate variantidega avatakse nii lümfisõlmi kui liigutatakse lümfivedelikku mööda sooni. Seisva ringi põhimõtteks on see, et lümfisoonte pumpamisvõime soodustamiseks tuleb neid venitada vaheldumisi nii piki kui ristisuunas, surve- ja nullfaasi vaheldumine annab vedelikule soovitud voolusuuna ning lümfisüsteemi angiomotoorika omarütm on umbes 2-sekundilise intervalliga. Kõik ülejäänud põhivõtted (pumpav, loov ja keerav võte) järgivad neidsamu põhimõtteid, kuid on sobivad vaid teatud kehapiirkondade lümfisoonte töö soodustamiseks. Lümfiteraapia võtted tihkenenud valguliste ödeemide jaoks varieerivad samu põhivõtteid teadmisega, et vedelikust paksemat ollust – umbes mee või margariini konsistentsiga ainet – saab liigutada veel hoopis aeglasemalt ja lühemate vahemaade kaupa.
Lümfimassaaži seanss ehitatakse üles lümfivedeliku voolamisele vastupidises järjekorras, arvestades iga liigutuse puhul rangelt lümfivedeliku vajalikku voolusuunda. Kuna kõige peenemates lümfisoontes – lümfikapillaarides ja prekollektorites – veel klappe pole, mis neid angioniteks jaotaksid ja voolusuunda anatoomiliselt kindlaks määraksid, on võimalik just kõige pindmiste, pisemate, nahaaluste soonte võrgustiku kaudu tursevedelikku ümber suunata tervetesse lümfisõlmedesse ka siis, kui mõned lümfisõlmed kuskil kehaosas on hävinud või kahjustatud, näiteks vähioperatsiooni käigus välja lõigatud või kiiritatud. Seepärast on lümfimassaaži tegemisel väga oluline mitte ainult terve inimese anatoomia tundmine, vaid ka anamnees ja varasemate meditsiiniliste sekkumiste arvestamine raviplaani ülesehitamisel.
Lümfimassaaž algab alati veeninurga ja kaela lümfisõlmede avamisest koos uitnärvi mõjustamisega, et sundida parasümpaatilist innervatsiooni lümfisüsteemi tööd käivitama seestpoolt. Erandjuhtudel, kui kaela külgmised lümfisõlmed on hävinud, peavad neid asendama kuklaalused lümfisõlmed, kuid veeninurk ja uitnärv tuleb siiski ettevaatlikult tööle saada. See kaelapiirkonna mõjutamine kuulub MLD protseduuri algusesse sõltumata sellest, kas turse on käel või jalal või üle terve keha. Alles järgmise võttekäigu juures tekib sisse vahe – käeturse puhul tuleb hakata avama kaenlaaluseid lümfisõlmi, jalaturse puhul niude- ja kubemelümfisõlmi.
Alles pärast lümfisõlmede avamist tohib hakata tursevedelikku neile peale suunama – käe puhul siis mööda õlavart, jala puhul mööda reit. Jäsemete puhul tuleb arvestada kehaosa jaotumisega ilmseteks lõikudeks liigeste kohtadel. Et suuremad liigesed nagu põlv, küünarnukk, ranne ja hüppeliiges peidavad oma pehmetes õnarustes samuti lümfisõlmi, mis filtreerivad distaalsemate kehaosade koevedelikke, tuleb seda arvestada ka võttetehniliselt.
Kõige viimasena jõutakse lümfimassaaži võtetega sõrmede ja varvaste juurde, ning kui inimene tuleb lümfiterapeudi juurde väga problemaatilise, tihke ja grotesksete vormimuutustega III staadiumi lümfödeemiga – mida tavaliselt kutsutakse elevantsuseks – võib terapeudil kuluda mitmeid ja mitmeid MLD seansse ja sidumisi – mitu päeva või isegi nädalat – enne kui ta üldse esimest korda sõrmedeni/varvasteni jõuab.
Kompleksse füüsikalise turseravi juurde kuulub kindlasti ka sidumine. MLD mõju lümfivoolu kiirenemisele (ca 10–12korda) kestab vaid paar tundi, seejärel hakkab MLD abil ärasuunatud vedelik uuesti kogunema rakkudevahelisse ruumi. Isegi kui lümfimassaaži seansi käigus suudeti tursunud jäseme ümbermõõtu vähendada, on ilma kompressioonsidemeta see järgmise päeva seansiks uuesti oma endisele tasemele jõudnud.
Sidumist tuleb alustada sõrmede/varvaste otstest. Sõrmed peavad olema seotud tugevamini kui käelaba, käelaba tugevamini kui küünarvars ning küünarvars tugevamini kui õlavars. Ka küünarvarre ja õlavarre peal peab iga distaalsem sidemekeerd olema pisut tugevam kui proksimaalsem keerd, nii et kompressioonsideme surve väheneks ühtlaselt ülespoole liikudes. Üleval õla juures peaks kompressiooni tugevus olema umbes 60% all käelaba ja sõrmede juures avaldavast survest. Side kinnitatakse lõpuks ümber kehatüve ilma mingi märkimisväärse surveta, et mitte takistada oluliste lümfisõlmede tööd.
Sideme ülesandeks on hoida kudesid turse tagasitekkimise eest ja ühtlasi pideva survemõjutuse abil vedeldada tihkete valguliste tursete ödeemikonsistentsi. Mida suurem on sideme rõhk ja seeläbi rakkudevahelise ruumi rõhk, seda paremini soodustab side vedeliku tagasiimendumist ja sellega turse vähenemist. Samas ei tohi kompressioonsideme rõhk ka väga suureks minna, sest üle 30mmHg surve surub kinni väikesed verekapillaarid ning halvendab naha ja kudede verevarustust, mis annab end tunda survevaludena.
Sidumise ajal tohivad sõrmede ja varvaste otsad verevarustuse häirest pisut sinakaks tõmbuda – oluline on, et sideme sees liikumise käigus nende verevarustus nii palju paraneks, et nad omandavad taas normaalse nahatooni. Surve peab olema paras, et see võimaldaks sidet kanda kogu päeva jooksul kõikide tööde ja tegemiste juures. Seotud piirkonna verevarustuse käigushoidmiseks ning ka lümfisoonte angiomotoorika soodustamiseks lihas-liigespumba kaudu on hädavajalik tursunud jäsemega teha regulaarset võimlemist kompressioonsideme sees.
Side, mis rahulolekus patsienti üldse ei koorma, on tehtud liiga lõdvalt. Side, mis liikumise puhul ka ebamugav on, või isegi valusid tekitab, on tehtud liiga tugevalt. Ööseks, magamise ajaks võetakse surveside ära, sest enamasti asendis, kus käsi/jalg on tõstetud kehaga samale tasemele, gravitatsioonijõu mõjul olulist turse taastekkimise ohtu ei ole. Side tuleb uuesti peale siduda hommikul tõustes. Need, kellel siiski ka magades turse suureneb, peaksid ööseks tegema lõdvema survega öösideme, mis ei häiriks unerahu.
Et kompressioonside tõstab tavaliselt nahatemperatuuri umbes 6 kraadi ulatuses, survesukad umbes 3 kraadi ulatuses, ning soojus suurendab vedeliku väljumist verekapillaaridest kudedesse, siis tursepatsiendid peaksid vältima päikese käes viibimist, samuti näiteks põrandakütet, rääkimata saunast või soojast vannist ning eelistama varju ja jahedaid kohti. Side imab naharasu, mistõttu turses jäseme marrasknahk võib hakata kestendama ja muutuda tundlikuks nahainfektsioonide, näiteks erüsiipli suhtes. Seepärast peaks seotava jäseme nahka väga hoolikalt süstemaatiliselt kreemitama, soovitatavalt õhtuti pärast sideme ära võtmist ja vahetult enne magamaminekut.